„Tänu taevale!“ kostis esimene eit. „Kus sa selle a’a olid?“
„Käisin linnast raamatuid toomas.“
„So-oh. Küllap vist ikka ogaraks lähed nende raamatutega.“
Eidekesed võtsid jälle jahukördi käsile.
Jaanus sammus külatänaval edasi. Koerad tundsid teda ja liputasid saba, kui ta mööda minnes neid nimepidi hüüdis. Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu, lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest nurgast küsis lambatall uudishimulikult: „Mää-mää?“ ja paar ninakat kana pahandasid: „Kakaa-kakaa!“ Teisest nurgast kähises maa-alune hääl: „Kes see tuli?“
„Mina — Metsa Jaan,“ kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall, kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga kaetud poiss, kes nähtavasti magas.
„Tasa, tasa!“ kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega madala kolmejalgse järi peale, mis seina ääres seisis. Jaanus tõmbas järi aseme juurde ja võttis istet.
Aga vist oli kanade kaagutamine poisi siiski
