Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


äratanud. Ta õhkas sügavasti, liigutas ja lõi silmad lahti.

„Pagan võtku!“ urises vanamees. „Jälle ärkvel!“

Jaanus hakkas oma põue ja taskuid mööda kobama, ei leidnud aga midagi.

„Kahju,“ ütles ta kahetsedes, „täna mul ei ole midagi kaasas. Mu tulemine oli kogemata, üsna ilma mõtlemata.“

Poiss, kes pealtnäha umbes viieteistkümne aastane võis olla, tõstis Jaanuse häält kuuldes pead ja tahtis ennast põsekile upitada, kiskus aga korraga näo viltu ja langes tasa vingudes tagasi asemele.

„Mis see on?“ küsis Jaanus ehmatades, „kas Maanus on haige?“

„Jah, kena haigus!“ pomises vanamees vihaselt ja lõi käega.

„Heldeke, mis tal siis viga on?“

„Küsi seda lossikupjalt.“

„Mis?“

„Ma ei teinud midagi, ei midagi!“ vingus poiss valusalt ja pöördus kummuli. „Oi valu, valu!“

Kahvatades laskus Jaanus põlvili poisi kõrvale maha. Kui ta kerge katte hellasti kõrvale lükkas, põrkas ta tagasi. Poisi katkine särk oli veretäppisid täis ja mitmest kohast keha küljes nagu liimiga kinni. Vanamees pööras näo ära ja pomises läbi hammaste:

„Nad on ta vaeseomaks peksnud.“

Jaanus, kes jälgist nähtusest nagu uimastatud oli, kohendas katte jälle õnnetu poisi keha üle ja küsis väriseval häälel, millal see õnnetus oli sündinud.

64