poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus koledasti… Jälle kuulis Jaanus oma nime hüüdmist, ta tahtis vihaselt halastamatu kupja kallale karata…
„Jaanus! Jaanus!“ kõlas hale hääl selgesti tema kõrva ja Jaanus ärkas.
Ta avas silmad. Külm higi kattis ta otsaesist. Tuba oli valge, kuu paistis heledalt sisse.
„Missugune hirmus unenägu!“ mõtles ta ja imestas isegi, et see tõesti oli unenägu olnud, nii selgesti oli ta kõike näinud. „Ma vannuksin selle peale, et tõesti oma nime kuulsin.“
„Jaanus! Jaanus!“ hüüti sealsamas selgesti.
See ei olnud enam unenägu.
Jaanus pööras silmad kähku akna poole ja kargas kerge karjatusega üles.
Aknast vahtis inimene tuppa.
„Maanus!“ hüüdis Jaanus poissi ära tundes, „kust sa südaöösel siia said?“
„Pai Jaanus, lase mind sisse!“ palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest kehast.
„Roni siitsamast sisse.“
Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse.
Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja pead rinnale lastes, jõuetult istuma jäi.
„Mis sul viga, Maanus?“ küsis Jaanus murelikult.
„Leiba… tükike leiba!… Ma olen nälginud,“ surus poiss järk-järgult rinnast välja.
Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie
