Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale.

„Kui kaua sa juba nälginud oled?“ küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha.

„Laupäevast saadik,“ pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse.

„Ei sa siis kõike tohi ära süüa.“

Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa.

„Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.“

„Aga, pai Jaanus…“

„Anna siia. Pärast võid jälle süüa.“

Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi ja ütles:

„Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis sulle on juhtunud.“

Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba toibunud häälega, kuidas kubjas teda laupäeva hommikul kodust leidnud ja kui laisklejat nuhelda tahtnud. Tema putkanud tulise hirmuga uksest välja, kubjas kirudes tagantjärele. Poisi väledad jalad olid teda seks korraks küll päästnud, aga ta ei julgenud enam jalga koju tõsta, sest ta teadis, et kubjas teda oli lubanud „vaeseomaks“ peksta. Ta hulkunud terve öö ja pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud.

Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: „Tee minuga… mis tahad… ma… ma olen hirmus… väs…“

74