Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/75

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Sellega sohises viimne jõud poisi rinnast, ta silmad vajusid kinni ja sügav hingetõmbamine tunnistas, et Maanus oli langenud une kaissu.

Jaanus aeles veel kaua unetult selili, käed ristis pea all. Ootamatu vahejuhtumine oli ta mõtteid pisut lahutanud, kuid iseäralik kurb tundmus, nagu suure õnnetuse etteaimamine, rõhus ta rinda. Viimaks, pisut enne päevatõusu, vajus ta sügavasse, surmasarnasesse unne.


XI

Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani, tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust valeks ajavat.

„Kust ta pidi siia saama?“ vaidles ta. „Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada. Kuidas ma siis teda poleks näinud?“

Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: „Ei sa mind peta, vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis teab sinu poeg.“

„Mis asja?“ küsis Jaanus ligemale astudes.

Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: „Vaat’, vaat’, seal ta on. Seal ta ise on. Ähää, pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? Mis? Mi-is?“

75