omapära kaob, suhtlemine nivelleerib ja hävitab omapära. Näed isegi — raadioantennid on katusel, vanaperemehe orelimängu sekka kostab naabermaja aknast raadio mustlasmuusikat ja šlaagereid, need on ühised üle maa. Vaata — karjaplika tuleb koplist loomadega ja kõõrutab laulda: „Mets mühiseb ja kägu kuk’ma jääb.“ Selle viisi on kindlasti raadio levitanud.“
Sõber patsutab mulle heatahtlikult õlale ja lausub:
„Meie oleme kogu aja ihanud siit metsast välja, sina ihkad siia tagasi, vanasse aega tagasi. Oled vanaks jäänud, vennas, või linnast tüdinud? Seal on hea, kus meid ei ole. Pool aastat, ütleme aasta elaksid küll kuski metsaidüllis, siis ihkaksid tagasi linna… asfalt-teedele, raadio juurde, kino juurde. Lase meid raadiogi kaudu osa saada sellest, mis on ühine kõigile, oma eluks jääb aega üle veel küll ja küll.“
Nii me kõneleme ja targutame, kuni jõuame sõbra tallu. Noor perenaine, sõbra abikaasa, võtab parajasti koplist tulnud karja vastu, paar valgepäist tütarlast mängivad rohuaia väraval, kuna seitsme- või kaheksa-aastane poiss on sidunud endale kepi vööle mõõgaks ja marsib mööda õue. Need on sõbra lapsed. Vana peremees talitab sauna juures, mis asetseb talu hoonetest eemal kopli nurgas.
Siingi kahe korstnaga elamu teistest hoonetest lahus, kuna majapidamishooned moodustavad õue ümber korrapärase nelinurga. Rohuaed on suur ja puud täiskasvanud. Elumaja sisal-
