dab viis koduselt ning mugavalt sisustatud tuba ja köögi. Üks nurgatuba on töötoaks, siin on höövelpink, saed ja peitlid seinal ning vana treipink seina ääres.
„See on vana mälestus tollest ajast, mil siingi talus tehti vokke,“ lööb sõber käega hooratta pihta. „Nüüd on see minevik, mitte ainult siin, vaid kogu Tudulinnas.“
Toad läbi vaadatud, jätab sõber mu üksi, öeldes, et tehku ma end siin koduseks, tema aitab õhtuste talituste juures. Pärast lähme sauna ja alles siis võivad need päris jutud alata.
Kõnnin õues ringi, käin rohuaias ja püüan juttu sobitada sõbra pojaga. Poiss on esiteks umbusklik, vaatab mind altkulmu põrnitades ja läheb uuesti marssima. Kui ma aga hakkan pajuvilet tegema, tuleb väikemees mu juurde ja pärib kohe:
„Mis sa sellest nüüd teed?“
Nüüd sobib ka jutt. Ja selgub kohe, et ta ei tahagi siia tallu peremeheks jääda, eks Jaan jää, kes praegu talitab karjaaias, tema läheb sõjaväkke ja hakkab kindral Laidoneriks. Isa oli ka sõjamees, mõõk ripub praegu riideaidas seinal; isa kindraliks ei tahtnud hakata. Kaitseliidus on küll pealik, kaitseliidu püss on magamistoas seinal, kuid sellega tema lasta ei või enne kui suureks saab.
„Kas sina ka sõjamees oled olnud?“
„Olin küll, isaga ühes olime sõjas.“
„Ja kindraliks ei tahtnud hakata?“
„Nagu näed — ei tahtnud.“
122
