Mida enam aga suveöö hämarus tiheneb, seda pidevamalt hakkab voolama meie jutt. Vanaperemehe mälestused elustuvad aegamööda ja ta viib jutu tagasi oma noorpõlve. Siis olid metsad palju suuremad, põllud kehvemad ning väiksemad kui praegu. Siis võis talvel sageli kuulda metsas huntide ulgumist ja kohata vana metsaotti, karu. Uhke põdergi tuli vahel metsa äärele, tunnistas, pea uhkelt seljas, ümbrust ja kadus taas metsa. Ta mäletab veel praegugi selgesti, kuidas hunt kord lamba karjast ära viis. Ta olnud siis kümne-kaheteistkümne-aastane ja teiste poistega karja juures. Korraga joosnud metsast vana kriimsilm välja, nemad pole esiteks osanud kartagi — nagu suur koer teine, ainult must jutt seljas ja saba sorus. Joosnud karja hulka, haaranud ühe lamba turjast kinni ja hakanud metsa poole vedama. Lammas ajanud sõrad vastu, hunt aga sähvanud lambale oma sabaga mööda jalgu ja sundinud tagant nagu piitsaga. Ja nii kadunudki hunt nende silmade all metsa. Pärast tõsteti küll kisa ja kutsuti appi, kuid ei leitud enam muud kui lamba jäänused metsast põõsaste vahelt. Nüüd ei ole enam kui kakskümmend aastat siin kandis hunti nähtud. Venevere ja Paasvere metsades mõni karu vahel ikka pesitseb, kuid seda teatakse ajalehist üle kogu maa — ega nüüdsel põlvel enam midagi saladusse jää. Metsavahid peavad siis teda hoidma ja piirama, et linnahärrased saaksid ta peale jahti pidada.
Liiklemine ja väljapääs siit oli väga vaevaline, Tudulinnast siiski parem kui mujalt kõrveküladest. Siit võisid suvelgi Rannapungerja ja
