Iisaku kaudu pääseda rannamaile ja ka Tartu. Tema poisikesepõlves ehitati Peterburi—Tallinna raudtee, kuid ta mäletab oma isa juttude kaudu neid aegu, mil suured killavoorid liikusid talveti üle Muraka soo sisemaalt Peterburi poole. Mõnikord olid teed tuisanud, soolaukad ei olnud veel jääs, siis juhtus sageli, et mõni vooriline teelt eksis ja hobusega soolaukasse sattus.
Kuigi väljapääs siit oli raske, ometi liikusid ja käisid Tudulinna mehed palju laiemalt kui mõnigi välismaailma mees, kes kogu eluajal oma kihelkonnast välja ei saanud. Tudulinna mehed olid osavad vokimeistrid, ja nende müük viiski mehed kodunt välja. Kui koormatäis vokke valmis sai, mindi neid müütama laatadele ja küladessegi. Muidugi võidi neid müügireise ette võtta ainult talveti, kui kõik sood olid kinni külmunud ja reetee igalt poolt läbi viis. Nendel kaubareisudel käidi läbi kogu Põhja- ja Kesk-Eesti, ulatuti isegi Pärnu- ja Saaremaale. Nädalate kaupa oldi väljas, kodused ei teadnudki, kus kaugel mehed kaubaga parajasti viibivad. Mõnikord saadeti vastutulijatega või voorilistega koju sõna, kirju muidugi teelt ei kirjutatud, telefonist ei olnud aimugi. Kui kaua ära oldi, käisid kodused väraval vaatamas ja ootamas, kuulatasid õhtuti iga krõbinat õues — ehk ongi reisumehed. Ootamata harilikult koju jõutigi. Välisreisudelt toodi vilja kaasa, sest oma põllud olid siis väikesed ja kehvad, sageli peetigi vahetuskaupa — vokke vahetati vilja vastu.
Mõnikord ei olnud sellistel reisudel õnne, tuli müümata koormaga koju tagasi pöörduda.
126
