Vokk on ju selline asi, mis palju ei kulu, ostad ühe, seda piisab kogu elueaks, jääb veel tütrelegi. Sellistel puhkudel lohutati iseennast: ega kahju ole saadud — vokid või vili, üks kaup puha.
Muidu olid need kaubareisud kasulikud ja lõbusadki — nähti, kuidas mujal maailmas elatakse, ja õppida võis igalt poolt midagi. Poisid kippusid müügireisudele kaasa, esimesest kaasareisust peale hakkasid nad endid meheks pidama.
Neist kaubareisudest andis talveõhtutel koldetule ees kodakondsetele rääkida, lapsed istusid ammuli sui ümber ja kuulasid nagu muinasjuttu. Ka perekonnapidudel või muidu kogunemistel olid peamiseks jutuaineks juhtumused välisreisudest.
Jah, nii ajad on läinud, vokkide valmistamine ja kaubareisud ei ole juba mõnda aega Tudulinna meeste tuluala. Mõni vanataat nokitseb veel oma treipingi taga ja saadab vokke laadale, sedagi rohkem vanast harjumusest kui tarvidusest.
Vana peremees peatub jutus, pojapoeg Jaan, kes kogu aja on istunud eemal ahju ääres ja kuulanud vanaisa juttu ammuli sui, leiab, et vana aeg oli huvitavam kui praegune. Kui saaks temagi mõnenädalase kaubareisu teha mööda külasid, oleks kindlasti huvitavam kui omnibusereis Rakveresse. Hea oli küll kihutada mööda maanteed, nii et kogu maailm näis pöörlevat, kuid lõpuks läks igavaks ja tüütas. Näha sai aga õige vähe.
„Millest saadakse nüüd peatulu?“ pärin pooleldi jutujätkuks.
