haod soomutta vajunud ja roikad mädanenud, tuleb sumbata põlvini mudas. On paiguti ka puukändudele ja puutüvedele köidetud purdeid, millest kõneles Oonurme õpetaja.
Nii sammume seda metsa- ning sooteed tundi kaks, kolm. Tee äärest murrame kaseoksad kätte, millega tõrjume parme, kes sumisedes kogu aja meid saadavad ja näo kallale kipuvad. Kui kuski puhkuseks veidi peatuma jääme, laskub neid meie riietele terve parv. Sõber kannab oma sinisel kuuel, mille ta lahtiselt üle õla on visanud, mesilaste sülemi taolist parmukarja. Minul on heledamad riided, sinna nad nii ei tiku.
Kogu mets põriseb ja sumiseb putukate häälist, mille sekka kostab siit ja sealt soolindude hõikeid. Kirju rästik soojendab tee ääres päikesepaistel — praksub meie jala all kuivanud oks, ajab ta pea püsti ja sirutab oma harulise keele välja, siis lookleb üle tee ja kaob rabasse. Siinsamas tee ääres napsab rohtu punakas metskits, laseb meid õige lähedale, siis tõstab pea ja tunnistab hetke… teeb viie-, kuuemeetrise hüppe — ja ongi kadunud. Vahel jookseb mõni jänes üle tee, siis ei ole jälle muud kui mets ja rohtunud tee.
Nüüd jõuame isesuguse purde juurde: hulk suuri kaski on ridastikku kõrgelt kännult maha saetud, ikka nii, et ühe latv ulatub teise tüveni. Tüve ots on tõstetud kännule, latv toetub okstele — nii on saadud purre, mida mööda pika kepi abil hõlpus on liikuda.
Mu reisukaaslane arvab, et olemegi talu lähedal, see mahalastud kaskedest purre on karjase
140
