kohtas teist endasarnast, loodusekuningat inimest. Ta oleks inimühiskonnast eemale jäänudki, hüljates kõiki kultuuri ja tsivilisatsiooni saavutisi. Nüüd on inimühiskond ise ta juurde tulnud siia põlismetsa põue.
Läheduses võetakse mets maha, ukse alt kaevatakse läbi magistraalkraav, kuna sillutatud tee ei jää tema onnist kuigi kaugele. Varsti sõidavad seda teed mööda jalgrattad ja autod, uued majad kerkivad asundusse — kuidas ta selle kõigega lepib? Kas pöördub tagasi inimühiskonda, peseb jälle oma nägu, mida ta vist kogu metsas olemise aja pole teinud, heidab kõrvale endavalmistatud nahkrõivad ja paneb selga rätsepa tehtud ülikonna? Või elab ühiskonna võõrkehana endiselt siin asunduse äärel, kuni elupäevi antakse?
Millised asjaolud on teda sundinud inimühiskonnast loobuma ja metsaüksindusse asuma? Kas ainult romantilised põhjused? Võib-olla on siin tegemist eriti tugeva atavistliku ürgtungiga, mis mehe ühiskonnast välja on viinud tagasi algeliste eluvormide juurde sügavasse metsapõue?
Enne Sonda—Mustvee raudtee ehitamist ja praeguse asunduse rajamist on siin Peresaare metsades olnud ainult kaks metsatalu, Küüska, praeguse Aadumäe jaama läheduses, ja Kopliku, viis kilomeetrit eemal, praeguse Peresaare jaama juures. Siin oli ka metsavahikoht. Mõlemad talud olid enne raudteed tüüpilised metsatalud, kust väljapääs oli võimalik ainult talveti. Kevadised metsadeveed ujutasid kogu laane üle ja ulatusid õuedegi alla, siis ei olnud väljapääsule mõeldagi.
156
