ümber käia. See vang olevat ta kokku viinud ühe ajakirjanikuga, kes sellest kohtumisest oma ajalehes intervjuu avaldanud, vanamehe ja ta onni salaja pildistanud ja needki avaldanud. See pahandanud teda väga, kuid sellest ajast peale hakanud ta ajalehti lugema, peale selle lehe muidugi, kus intervjuu ilmus. Muidu ei olevat tal viimasel ajal midagi selle vastu, et temast kirjutatakse, ainult nime ei tohtivat avaldada.
Jäägu siis selleski reisuvestes Alutaguse eraku nimi avaldamata, ehk ma seda nüüd küll tean.
TUDU.
Oonurmes jääb õpetaja maha, kuna meie Tudulinna sõbraga sõidame edasi Tudusse. Siingi on ees vanad tuttavad, naisõpetaja oma üliõpilasest mehega, mõlemad Rakvere seminari õpilasi. Meid võetakse vastu suure hurraatamisega, kuid imestellakse ühtlasi, mida me otsivat keset ilusat suve siit Tudu metsadest.
„Neidsamu metsi otsimegi,“ naljatame vastu. „Ja Tudu karusid. Kuid kus nad teil on? Küla asetseb lagedal väljal, mööda teeääri väljavenitatuna. Metsad on taganenud kaugele, kogu asula jätab Põhja-Eesti loopealse mulje.“
Jah, arvab üliõpilane, kes on kohalikke elanikke, neid kuulsaid Tudu metsi on küsinud teisedki läbisõitjad ja imestunud, et küla on nii lagedal väljal. Millegi pärast arvatakse, et Tudu
