põllu algus käes, siit on juba kerge edasi minna. Ja lapsed kasvavad iga aastaga, siis on ka tööjõudu rohkem.
Nii kergesti ei lähe ometi kõigil asunikel. Mõnel pole olnud tarvilikku põllumajanduslikku inventari kaasa tuua, teistel pole piisanud rahalist jõudu kautsjoni sissemaksmiseks. Nüüd teenivad raha asundusameti töödega ning metsavedudega ja pigistavad kautsjoni leivaraha kõrvalt. Kuid häid lootusi ja kindlat usku on kõigil.
Käisime mööda ka erakuonnist. See on ikka endine, kuid kraavikaldalt onnini on tehtud liivane jalgrada, kahele poole istutatud noored puud, onni taga on peenrad, millel kasvavad tubakad. Onni omanikku ei ole nähtavasti kodus. Ma tean, et ta ust ei lukusta, kuid ma ei lähe seda avama, ja lahkun erakut nägemata. Kõik märgid näitavad, et ta peaks ikka veel elama ja alles hiljuti siin on olnud.
Kui hiljemini poes küsin eraku järele, siis öeldakse, et ta elab ikka endiselt. Vist on öösi Aadumäele läinud — öösi müristas, vanamees seda kardab.
Kas vanamehe eluviis endine või on juba ühiskonnaga leppinud?
Üldiselt küll endine, kuid viimasel ajal on hakanud hoolega ajalehti lugema. Tuleb iga laupäev poodi, ostab tagantjärele kõik lehed ja loeb nad kodus nähtavasti läbi.
Millest selline muutus?
Ei tea, arvab kaupmees, kuid siin ta hakkas sõbrustama ühe vangiga, keda lubati vabalt
160
