täiteks sisse on pandud, neist peame jalgrattad üle kandma. Teisal ulatuvad jämedad puujuured üle tee, nii et sõida nagu redelipulkadel. Kilomeetri või paar rühime niiviisi edasi, lükates ratast käe kõrval ja kandes üle aukude, siis arvab sõber, et nii me edasi ei saa, peame rattad peitma põõsastesse ja edasi rühkima jala.
Vaevalt saame sobiva põõsa otsimisel mõne sammu teha, kui näeme, et mööda metsasihti tuleb mees, püss seljas.
„See on metsavaht,“ arvab sõber. „Nüüd oleme õnnega koos: teejuht ja seletusteandja tuleb ise meile vastu. Ainult sobivad jutud peab enne maha rääkima, et mees meid usaldama hakkaks ja meie nõusse lööks.“
Sõber on jälle heas tujus. Teretab metsavahti juba kaugelt nagu vana tuttavat, ajab kombekohaselt ääri-veeri juttu, nagu metsataluski, siis esitab mind ja ütleb, mis otstarbel ma reisin. Kas võiks metsavaht nii lahke olla ja meile näidata kolme kohta siin läheduses. Need kohad oleksid: kõrged puud, mille otsa vaadates müts maha kukub, läbipääsematu tihnik, millest inimesed kirvega teed tegemata läbi ei pääse, karu aga küll läbi murrab, ja kolmandaks — puutumatut Jumala loodust, kus mahalangenud puud koristamata mädanevad, kus inimese käsi midagi ei õienda ega kohenda. Ja lõpuks — sõber muutub õige naljatujuliseks — tahaksime näha kõige suuremat Alutaguse karu.
Sõbra hea tuju nakatab metsavahtigi. Metsahoidja muheleb, sügab kukalt, siis takseerib mind pealaest jalatallani ja arvab:
