„Külamees ei ole vist kõrvenurga mehi?“
„Ei ole küll, olen pärit rannamailt,“ tutvustan ennast lähemalt. „Praegu aga elan Tartus.“
„Sellepärast. Seal väljas nad arvavad, et Alutaguses kasvavad puud taevani. Kas seda juttu olete kuulnud: Alutaguses kasvavad nii pikad puud, et üks mees ei ulatu otsa vaatamagi, peab poisikese appi võtma, siis kahekesi ulatuvad nägema puulatva —?“
„See on vana nali,“ arvab sõber.
„Vana nali küll,“ jääb ka metsavaht nõusse, „aga seda arvatakse küll, et siin metsas muud ei ole kuulda kui karude möirgamist ja hirmsat raginat, mis nad tihnikust läbi murdes teevad.“
Kui need ja veel mõned teised jutud sissejuhatuseks kõneldud ja naljad heidetud, arvab metsavaht asjalikult, et noort tihnikut võib küll näha sedasama sihti mööda edasi liikudes, samuti ka vana kuusemetsa. Aga puutumata ürgrägastikku ei pääse me oma jalanõudega ligi, sinna on tükk maad ja vahepeal on vesiseid kohti.
„Mis puutub aga Alutaguse kõige suuremasse karusse,“ muutub metsavaht jälle heatujuliseks, „siis ei saa seda praegu näha, läks kodunt ära lelle poole, teise vahtkonda, sinna minu võim ei ulatu.“
Peidame jalgrattad põõsastesse ja hakkame metsavahi juhtimisel mööda sihti edasi liikuma. Kahel pool sihti kasvab keskmise suurusega segamets: kased, haavad ja sanglepad.
178
