„Kas siit need kuulsad haavapakud tulevadki, mida tarvitavad tiku- ja vineerivabrikud?“
„Oh ei,“ tõrjub metsavaht, „on parematki haavametsa. Aga küllap võiks siitki saada sobivaid haavapakke, siin puud täies elujõus. Vana haab ei olegi iga kord hea, ta on niisugune puu, et hakkab südamest kuivama. Pealtnäha terve puu, aga südames suremisvimm sees.“
Aegamööda muutub mets nooremaks ja tihedamaks, kuni jõuamegi tihnikusse, kust inimene tõepoolest ilma kirve abita läbi ei pääse.
Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb:
„Sellist tihnikut tahtsite näha või? Katsuge siit läbi tungida kas või järgmise metsasihinigi.“
Edasi seletab ta, et see tihnik on viisteist, kakskümmend aastat vana, paiguti nooremgi, lehtpuu kasvab alul jõudsasti. See on tekkinud maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele.
Vaadaku me targu, kuidas puu kasvab puu kõrval, mõne tüvede vahel ei ole kämblalaiuseltki ruumi. Noor mets tuleb raiendikule tihe ja ühtlane nagu lina. Alul ei tarvita taim palju toitu, õhku ega valgust, kõik mahuvad kasvama. Siis algab aga võitlus elu ja olemise eest; mida suuremaks saadakse, seda ägedam on võitlus. Milline taimevõsu oma latva teistest kõrgemale on suutnud sirutada, see lopsakamalt kasvama hakkab, kuna naabrid all kängu jäävad. Kardetav võistleja võtab ülevalt päikese, tugevamad ja laialdasemad juured kisuvad maast toidu. Allajäänud
