Selle päeva kavas on tutvumine aleviga, käik linnamäele ja ümber järve.
Alev poisse suuremat ei huvita. Pikk Eedi ja Maksimum leiavad, et siin võib vaadata vabalt üle majakatuste. Oleks siin mõni pilvelõhkuja, siis küll… Aga kirikumõisast tuntakse huvi, sest siin pühitseti esimest korda sini-must-valge lipp. Õpetaja jutustab, et 4. juunil 1884 sõitnud siia posthobustel hulk noori eesti üliõpilasi, endisele kaasvõitlejale, kirikuõpetajale külla, kaasas seltsi sini-must-valge lipp. Neid värve ei tohitud Tartus näidata, sest saksa üliõpilased olid eesti koondiste ja värvide vastu. Tartust välja sõites oli lipp hoolega mähitud ja riidega kaetud, aga paar kilomeetrit enne Otepääd harutati lipp lahti ja lasti lehvida — esimest korda. Siin, kirikumõisa saalis pühitseti need värvid Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks, hiljemini sai nendest värvidest rahvus- ja riigilipp. Siis ei võidud seda muidugi aimatagi. Noored üliõpilased olid rõõmsad, andsid tõotuse töötada oma rahva kasuks. Tõotusi on peetud nende meeste ja ka järgmiste põlvede poolt — selle lipu all loodi iseseisev riik.
Miks valiti just need värvid, on neil mõni tähendus? Seda kindlasti ei teata, seletab õpetaja edasi. Ühed ütlevad, et sinine tähendab põhjamaa taevast, must — kodumaa mulda ja valge — eestlase südamepuhtust. On veel teisi seletusi.
„Olgu kuidas tahes,“ lausuvad poisid, „aga ilusad on küll meie lipuvärvid. Nüüd peaks siin lipu sünnikohal kõrge varda otsas lehvima ööd
18
