kui päevad suur sini-must-valge lipp. Või peaks seda kohta tähistama mõni mälestusmärk … siis oleks õpireisijail hea vaadata.“
Lahkutakse alevist. Otepää linnamägi üllatab kõiki. Ei, nii suurena ja võimsana teda ei kujuteldud. Kus võis olla siin värav, kus püsttara? Aga ligipääs võis olla küll raske, praegugi on mäe ümbrus pehme ja soine, mis siis veel seitsmesaja aasta eest. Siin algaski eestlaste esimene vabadussõda. Ajalooraamatus seisab: 1208. a. tungisid sakslased Otepää maalinna kallale ja vallutasid selle. Kust poolt nad võisid tulla?
Poisid ronivad mööda mäekülgi üles, mõned mõõdavad nõlvade kaldenurki — ei, äkiline on ta küll! — teised püüavad määrata kõrgust. Siis jäädakse vallile seisma. Siin on kindlasti astunud mõnegi vahva sõduri jalg, siin vallil nad seisid mõõkade, kilpide ja odadega. Seal veerel võisid olla onnid. Rüütlivägi tuleb, eesti mehed valmistuvad kaitsele. Juba korraldatakse tormiredeleid, ronitakse mööda mäekülgi üles… Vanem teeb viimseid korraldusi, äge lahing algab. Vihisedes lendavad nooled vallilt alla. Seal heidetakse põlevaid rattaid alla, teisal pillutakse pealetungijaid kividega… Oleksid eestlasil siis olnud praegusaja kahurid ja kuulipildujad, sakslasil aga ikka nende raudrüü, mõõgad ja piigid, ei siis oleks eestlasist võitu saadud. Ei, päris imelik on viibida siin linnamäel, pigistad silmad kinni ja ootad, et mõni imevägi kannaks sind seitsesada aastat tagasi muistsete vabadusvõit-
