Loomi oli siis metsades palju, nende laskmist vähemalt vanaisa noorpõlves ei keelanud keegi, ainult mõisa pidi vahete-vahel viima mõne linnu või karusnaha. Vanaisa kõneles alati, et tema noorpõlves olevat igas metsaperes igal ajal kitse- või põdraliha saadaval olnud. Ja karud käinud kaeras ja toa tagant mesipuid varastamas — see ei ole mitte ainult vanades juttudes nii, vaid on ka tõeliselt nii olnud.
Vanaisa kõneles mitu korda sellest, kuidas temagi mesiaeda karu kahel jalal sisse kõmpinud, mesipuu käppade vahele haaranud ja siis metsa poole hakanud tatsutama. Vihaseks saanud mesilinnud tunginud kõik mesipakust välja ja surunud karu ümber nagu pilv. Aga mine sa tee paksunahksele mesikäpale midagi! Kõige õrnem on tal nina, sinna siis püüdnudki mesilased nõelu panna, kuna karu neid käpaga ära ajanud. Vahel pannud mesipuu maha ja vehkinud kahe käpaga, siis võtnud kandami jälle kaissu ja läinud edasi. Vanaisa vaadanud esiteks tükk aega seda nalja pealt, siis joosnud püssi järele. Seni kui ta kodus käis ja oma tulelukku laadis, kadus karu metsa.
Mõne päeva pärast pidanud ta siiski oma nahaga mesipuu eest maksma. Vanaisa teinud aeda puu otsa karulava, kus järgmisil öil valvamas käis. Ta teadis, et meest maiku saanud karu oma käiku lähemal ajal kordab. Mõne päeva pärast olnudki mesikäpp jälle jaol, siis vanamees põmmutanud ta maha.
Kord varahommikul olnud vanaisa metsas ja näinud tihniku äärel üksikut karupoega. „Mida
186
