see karupoeg siin üksi peaks komberdama?“ mõelnud vanaisa ja jäänud ootama, millal vana karu välja tuleb. Vanamees oodanud tükk aega. kuid vana ott pole nähtavale ilmunud.
„Olgu peale,“ mõelnud siis vanamees, „kui ei saa karu ennast, laseme poja.“ Ja põmmutanud püssi poja peale tühjaks. Haavatud karupoeg teinud paar uperpalli ja hakanud siis haledasti kiunudes edasi komberdama.
Nüüd tulnud aga tihnikust vana ott ise välja, kõndinud kahel jalal ja nuusutanud õhku — olnud vaikne hommik ja püssirohusuits hajunud metsa all laiali nagu uduvine. Vanaisa hoidunud puutüve taha ja hakanud värisevate kätega tulelukku laadima, löönud käega puusa peale — kas puss on kaasas, ja mõelnud: „Nüüd tuleb võitlus, mine või rinnutsi kokku.“
Karu haistnud ninaga siia ja sinna, pole aga vanameest puutüve taga märganud. Siis möiranud täiest kõrist, nii et kogu mets kajanud, haaranud maast kännu ja virutanud sellega vastu kasetüve. Ja siis on haaranud haavatud poja kaenlasse ja kadunud tihnikusse. Kui vanaisa lõpuks oma tuleluku jälle laengusse sai, ei olnud enam mõtetki vihast karu taga ajama minna.
Vanaisa kõneles sageli ka põdrajahist, kuid nende üksikasjad on ta unustanud. Põdrad liikusid metsa all suurte karjadena, nii et puuoksad aina raksusid. Olid uhked loomad ja vanaisa jutu järgi on põdrajaht ühel mehel sageli ohtlikumgi kui karujaht. Nüüd on põtru vähe, kuid neid ikkagi on.
