Siis olid alati võrgud kalu täis ja suitsutamisahjud küdesid vahetpidamata. Peterburi ja Moskvasse saadeti paastuks Peipsi kalu. Kui ikka hea loomuse välja tõmbasid, siis võis küla mitu päeva praasnikut pidada. Nüüd on Peipsi tühi, või ei oska mehed kalu kätte saada. Nemad võtsid talviselgi püügil nii, et võrgud katkesid.
Kas ma tean, kuidas talvist püüki toimetatakse? Jää sisse raiutakse augud, pika latiga tõugatakse noot vee alla, ikka august auguni, siis tõmmatakse või veetakse noota jää all selle tarvis raiutud suurema auguni, kust loomus välja võetakse. Vaat — on raske töö, käed külmetavad, ei tunnegi, kas nad sul on ihu küljes, aga kala tuleb.
Jätan vanamehe mälestusis ilutsema ja sõidan edasi. Ikka vasemal valge Peipsi, paremal madalad rannamaad. Järveseljale ilmub lodjapuri, tohutu suur ja kohutav nagu muinasjutulind.
*
Mustvee. Selle alevi nime esimene pool määrab ta üldilme — must. Must ja räpane ta on. Parajasti peetakse turgu, venelaste jutuvada ja mitmekordne sõim kostavad juba kaugele. Ma arvan, et siin peaks eestlasi ja venelasi asuma ligikaudu võrdselt, kuid turul vähemalt jäävad eestlased tagaplaanile ja varju, venelaste hääled kostavad üle. Kõvasti hõigates reklameerivad nad oma kaupa ja kutsuvad ostjaid ligi.
