KALURITEGA UHTJU SAARELE
See ei olegi saar, vaid laidude rühm Kunda lahe vastas, kilomeetrit 18—20 rannast. Harilikult ei ole neid laidusid rannast näha, ainult ilmamuutuse eel kerkivad nad kõrgele ja peegelduvad taevarannal tumedate joontena. Uhtju tuli paistab küll randa, jõuad iga pilgutuse vahel parajasti lugeda neli.
Ühel päeval saan kaubale Eisma kaluritega, kes sõidavad Uhtju laidude piirkonda kalastama, et nad mu kaasa võtavad oma püügiretkele.
Varakult istun rannas kivil ja ootan ärasõitu. Kalurid võtavad võrgud vabedelt maha, köidavad kive külge ja korraldavad muud vajalist. Kõik see toimub peaaegu sõnalausumata, aeglaselt, mõõdukalt. Vanal Madisel on kustunud piip suunurgas, selle ta võtab aeg-ajalt suust, kui mõni asi kohe ei klapi, sülitab laias kaares kividele, paneb siis piibu teise suunurka ja vaikib jälle. Nähtavasti ei ole siin midagi, mille pärast maksaks sõna raisata. Madise pojapoeg Juhan, nelja- või viieteistkümne-aastane poiss, oskab samuti vaikides ja aeglaselt talitada nagu vanaisagi. Ta ongi täiesti vanaisa moodi, samasugused naeratavad silmad, kõrged põsenukid ja tugev lõug.
