paigaks, hoiavad seal oma silgutünne ja kalakorve.“
Mõne aja sõidame taas vaikides. Nüüd paistab siia merele selgesti vahutav Pühakari, Kunda laht ja sadam ühes valge majakaga, üks aurik ja mõni purjekas reidil. Kõige selle taga heinamaariba ja tumeda müürina kõrge kallas. Üle kõige aga ulatuvad Kunda tsemendivabriku korstnad. Letipää neem vilgub lainete vahelt nagu valge joon, siis kaob meresinasse.
Mida kaugemale sõidame, seda enam tuhmuvad üksikasjad rannas ja seda selgemini joonistub taeva tagaseinal kõrge kalda siluett. Tean, et see kõrgeim kühm paremal on Korismännik ja too seal vasemal Malla mõis. Tean juba poisikesepõlvest, et need on esimesed merimärgid, mille järgi laevad võtavad kursi Kunda sadama peale.
Nüüd lahkub Kunda sadamast aurik, sõidab otse meie eest läbi ja kaobki varsti silmist. Eemal loksub üksik mootorpaat lainetel. On see mõni kalur või salakaubavedaja?
„Küllap on piiritusekuller,“ arvavad mehed muiates. „Vist siit Letipää või Kalvi kandist… ootab ööd.“
Hakkan ettevaatlikult pärima, kas ka nende mehed käivad salapiiritust vedamas, kas on huvitav, kas piirivalvega palju sekeldusi olnud? Kusta muigab — kes sellest siis kõneleb. On ehk nendegi rannast käidud, on ehk mõnegi uus maja selle sulisevaga ehitatud… kes sellest siis kõneleb. Ega praegu tasugi enam käia, Soomes isegi viin vabal müügil ja koduranda tuua — sellest ei
