Nii juteldes kaob aeg. Varsti paistavadki meie ees madalad Uhtju saared, kolm-neli paljast liiva- ja kiviseljandikku vees. Vana Madis juhib paadi alul saartest mööda, nii kilomeetrit poolteist või paar põhja poole. Seal võetakse purjed maha ja hakatakse võrke sisse laskma. Juhan ja Kusta sõuavad, vana Madis ise hakkab harutama võrgukangast ja laseb seda osaval käel libiseda üle parda merre. Ja imelik küll! Võtab enne mütsi peast, vaatab korra taeva poole ning jätkab kogu aja tööd palja päi. Kas palus oma loomusele taeva õnnistust? Olen nii näinud maal vanaisasid külvi alustamas.
Võrgud sisse lastud, sõidetakse kõige suuremale laiule, kus asetseb neli-viis tühja onni. Need on õige lihtsad ja algelised ehitised, pooleldi maa sees, neid tarvitavad ainult kalurid püügi hooaegadel. Ühte säärasesse onni tuuakse moonakotid ja peenekslõhutud puud ning seatakse elamine sisse, nagu Juhan ütleb. Paat jääb alul rannal ankrusse, ööseks tõmmatakse see muidugi maale.
Teised jäävad onni juurde „elamist sisse seadma“, kuna mina lähen saart läbi käima.
Ega siin olegi midagi läbi käia. Saar paistab igale poole kogu ulatuses. See on umbes poole kilomeetri pikkune ja 200—300 meetri laiune kruusa- ja liivaseljandik meres. Liiv rannas on nii sõre ja täis peenikesi kive, et valus on käia palja jalu. Kuid ta on nii puhas ja puutumatu, et ei tahakski siia jätta inimese jälgi. Lained voolivad kaldaliiva iga tuulega isemoodi.
32
