Mine sisu juurde

Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/67

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ta kõvasti kaissu, sealjuures vajutab aga surmava õnge endale rindu…

See püügiviis on küll metsik ja halastamatu, vabandavad hülgepüüdjad, kuid mis seal teha. Juba need maailma asjad on nii seatud, et üks olend teist peab hävitama, et ise elada. Nii, jah, näib see seatud olevat. Ega merigi neile armuline ole, on see hülgepüükki pärinud mitme mehe elu.

Enamasti toimub püük kevadel jäälagunemise ajal. Siis sõida jäätükilt lahvavette ja sealt taas jää tükile, kord kelgus, kord paadis. Teinekord tõuseb tuul, ajab jääd liikuma, siis sõidad jäälaamiga kaugele merele, eksid tuulte meelevallas nädalate viisi. Tõuseb aga torm ja hakkab jäätükke lõhkuma, siis ei pääse sa oma väikese paadiga kuhugi, oled surmalaps. Paari aasta eest ajas tuul neid jäätükil Mahu randa. Pääsesid vaevalt surmasuust. Kaasavõetud toit lõppes otsa, piiritust ja petrooleumi polnud enam tilkagi. Tuli näljaga süüa toorest hülgeliha ja külmetada laguneval jäätükil — surm igal sammul silma ees.

Jah, nii see nende elu on, teevad mehed jutule lõpu, tuleb tööd teha, mõnikord hädaohtugi sattuda ja elu kaalule panna. Siis tühjendavad punsiklaasi ja lisavad juurde:

„Ja jääb aega väikesteks rõõmudeks ning mõnusaks jutuks.“

Perenaine hakkab lauda koristama, Vilho jookseb tuppa, vaatab kella ja paneb raadio käima — Helsingist peaks tulema lastetund.

67