tema ülesanne, tutvuda reisumäärustega. Lundi seab binokli silmade ette ja püüab vaadata kaugele. Pikk Eedi kogub kokku salgakese poisse ja alustab laulu.
Mööduvad Ropka, Aiamaa, Nõo — väike Miinimum on mures, et midagi iseäralikku ei juhtu, mis kõlbaks kirja panna. Lehitseb tühja kladet, kuhu on märgitud jaamad ning peatused, tahab siis lisaks kirjutada: mõned poisid laulsid vagunis. Kuid samas leiab, et see pole nii tähtis, et kirja panna.
Vapramäel tungivad kõik akna alla, siin on juba midagi vaadata. Tiheda metsaga kaetud mäekühm lendab mööda. Eemal niidud ja põllud, Elva jõgi lookleb nagu hõbedane pael värskelt roheliste niitude vahel. Nüüd lõpetab söömise ka Mihkel, tuleb akna alla ja hakkab seletama, et seal Vapramäe taga on Tõravere veski, sealt saanud nad mineval aastal väga head sepikut. Teised naeravad laginal: ega temal muud meeles ole kui sepik. Mitme päeva toidumoon tal õige kaasas on? Vaadaku ette söömisega, et lõpupoolel nälga ei jääks. Paar kilo sepikut on ta vist juba kinni pistnud.
„Kas nüüd paar kilo…“ seletab Mihkel aeglaselt ja läheb tagasi kohale, „aga natuke võtsin südamekinnituseks.“
Elvas tahab Lundi kõigile näidata seda maja, kus nad mineval suvel suvitasid, kuid keegi ei oska seda leida, ehk Lundi küll käsib vaadata otse tema sõrme suunas: just see halli katusega maja tolle suurema kõrval, madal kollane tara ees.
8
