Kui Paluperasse jõutakse, kohkub väike Arno. Juba raudteesõit lõppes, ja temal päevaraamatus ainult mõni rida. Viimased sõnad olid: „Vaguniaknast nägime Vapramäge. Elva jõgi ei ole kuigi suur. Üks mineva-aastane heinakuhi oli luhas, millest võib järeldada, et siin loomatoidu puudust pole olnud.“ Ei, kui see reis ikka nii edasi läheb ja midagi ei juhtu, siis jääb tema päevik tühjaks. Ah jaa, selle võib kirja panna: „Kell 8,50 jõudis õpireis Paluperasse.“ Kui poisid vagunist välja tulid, luges õpetaja nad üle, kõik 22 tükki olid alles.
Nüüd antakse kotid ja pakid omnibusele, juht lubab nad kõik ilusasti pagar Remmeli juures ära anda, kuid käib ühtlasi peale, et sõidetaks kaasa, tema teeks erakordselt odavalt. Kuid kaubale ei saada. Esiteks pole see sugugi reisukavas ja teiseks — tahetakse ometi jala matkata.
Eedi palub kangesti, et õpetaja paneks ta salga ette, sest temal on kompass ja kaart, Pühajärve tee on märgitud kogu pikkuses punase joonega, eksimist pole karta. Õpetaja lubab, ja reis läheb lahti. Varsti alustab teine Eedi, see Pikk, laulu:
„Tare taga tiigi ääres |
Teised laulavad kaasa, aga paks Mihkel avab kuuenööbid, võtab taskust saiatüki ja hakkab sööma, ise lausub sealjuures:
