kallis väljaandes. Nad äratasid suurt tähelepanu ja kuue nädalaga müüdi neli trükki läbi. Raske on öelda, mis niisugust menu rohkem mõjutas, kas luuletuste erilised omadused või luuletaja eriline isik oma kombe- ja moealpusega, mis viis ta karikatuurid loetavamasse pilkelehte („Punch”) ja mängitavamasse operetti (Sullivan’i „Patience”).
Üldiselt aga vihati teda kogu Londonis. Tema vaimuandeid ei tahetud tunnustada ja arvustus oli tema luuletustele karm. Ei võidud talle andeks anda tema pealetükkivust ja vaimset üleolekut, mida ta toonitas igal kohasel ja ebakohasel juhul kõige häbematumal viisil. Aga kirjanik ise uskus oma annet, oma geeniust. Seda näisid uskuvat niisugused kuulsusedki nagu Meredith, Whistler ja Swinburne, sest need olid tema sõbrad.
Oma luuletuste ilmumise aasta lõpul sõitis Wilde Ameerikasse kõnesid pidama. Ühelt poolt püüti tõendada, et ta seda teinud sellekohase kutse tõttu, mis saabunud tema luuletuste menu tagajärjel, teiselt poolt seletatakse, ta läinud üle ookeani selleks, et oma esimesele näidendile („Vera or the Nihilists”) lavastajat leida, sest Londonis rääkinud ta selles asjas kurtidele kõrvadele. New Yorgis võeti teda lõpuks kuulda, kuid edu ei olnud näidendil mitte. Euroopas pole seda kunagi mängitud.
Peakõneaineks Ameerikas oli Wilde’il „Inglise renessanss üheksateistkümnendal sajandil”. Selle kõrval rääkis ta ka „Kunstist ja käsitöölisest” ning „Maja sisseseadest”. Nagu kodu, samuti äratas ta ka siin suurt tähelepanu ennekõike oma isiku erilisusega riietuses, eluviisides, kommetes, esinemises. Ka loengud ise oleksid võinud niihästi oma sisukuse kui ka ettekande hiilgusega palju kuulajaid leida, kui kõneleja vahetevahel poleks 10
