pillanud ütlusi ja märkusi, mis heidutasid ameerika harilikku praktilist kodanikku oma hoolimatuse, häbematuse, põlguse, paradoksaalsuse ja mürgise teravusega. Küll oli kõneleja osanud juba maandumisel enda kuulsaks teha uhke ütlusega tolliametnikele: „Mul pole muud tollida kui oma geenius”, aga ometi ei õnnestunud kogu kõneteekond kuigi hästi, ehk küll õrnema soo poolt talle kinnitati: „New Yorgis imetleti teid, Bostonis leiate jumaldamist.”
Ameerikas olles kirjutas Wilde oma Oxfordi kaaslase Renell Rodd’i luuletuskogule „Rose-leaf and Apple-leaf” eessõna, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et ta siin esimest korda katsus väljendada oma esteetilisi põhivaateid. Vististi pidi ta seda tegema üsna selgesti ja hästi, sest siitsaadik muutunud endine kaaslane ja sõber temale võõraks.
Aprillis 1883 pöördub Wilde kodumaale tagasi ja püsib siin ainult lühikest aega. Näib, nagu oleks ta juba noorusehullustusest läbi: ta hakkab seltskonda ja tema kombeid arvesse võtma riietuses, eluviisides, ülesastumises. Teda võib näha igal pool, olgu teatris esietendusil, võiduajamistel, näitustel, klubides või ka rautidel, five o’clockidel, ballidel, pidudel. Ikka liigub ta kas aristokraatlikes või boheemlikes ringkondades, kuna ta kodanlikust ümbruskonnast eemale jääb, sest ei tema ise kannata sealset kitsarinnalisust ja vagatsevat tagasihoidlikkust ega või ka need ringkonnad teda sallida. Boheemkonnas viibib ta meelsasti teatritegelaste seltsis, kus valitsevad vabamad vaated ja eluviisid. Siin ei kuulu tema tutvuste sekka mitte ainult tuntud nimed, vaid ta sobib hästi ka Londoni agulite teatrite primadonnadega või nende vähemate kaasvõitlejatega, olles sagedasti hea
