Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/100

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

meie ise nagu kaks last teineteise ees seisime. Juut nimetas mind ikka veel lordiks ja sellepärast pidin mina Sibylile kinnitama, et mina ei ole midagi selletaolist. Tema vastas mulle üsna lihtsalt: „Teie olete enam printsi moodi. Mina hüüan teid prints Võlujaks”.”

„Tõepoolest, Dorian, miss Sibyl teab, kuis meelitusi öelda.”

„Teie ei mõista teda, Harry. Tema nägi minus ainult teatud osa mängijat näidendis. Elust ei tea ta midagi. Ta elab oma emaga; see on närtsinud, kurnatud naine ja mängis esimesel õhtul leedi Capuleti mingis punases öökuues; paistab, nagu oleks ta näinud paremaid päevi.”

„Tunnen seda väljanägemist. See rusub mind,” lausus lord Henry oma sõrmuseid vaadeldes.

„Juut tahtis mulle tema elulugu jutustada, aga mina ütlesin, et see mind ei huvita.”

„Teil oli täiesti õigus. Teiste kurblooluses on alati midagi lõpmata igapäevast.”

„Sibyl on maailmas ainuke, kes mul südamel. Mis on mul sellega tegemist, kust ta pärit. Oma väikesest peast kuni oma väikese jalani on ta lihtsalt jumalik. Igal õhtul, kuni elan, lähen tema mängu vaatama, ja igal õhtul on ta ikka imelisem.”

„Siis see ongi põhjuseks, miks te ühes minuga enam lõunat ei söö. Ma arvasin kohe, et teil peab küll mõni huvitav romaan päevakorral olema. Ja teil ongi; kuid see pole täiesti see, mis mina ootasin.”

„Kallis Harry, iga päev võtame ju üheskoos einet või sööme õhtust ning ooperis olen teiega käinud juba mitu korda,” ütles Dorian, ajades oma sinisilmad imestades pärani.

„Teie tulete alati hirmus hilja.” 100