Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/99

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sigareid pakkuda, mida ta väga soovitas. Ma ei võtnud pakkumist vastu. Järgmisel õhtul olin muidugi jälle kohal. Mind nähes tegi ta sügava kummarduse ja kinnitas mulle, mina olevat helde kunstitoetaja. Ta oli hirmus vastik loom, kuigi tal oli haruldane kirg Shakespeare’i mängimiseks. Kord jutustas ta mulle teatud uhkusega, et tema viis pankrotti põhjenevad täiesti „Bard’il”[1], nagu ta Shakespeare’i ikka nimetas. Ta näis seda pidavat teeneks.”

„See oligi teene, armas Dorian – suur teene. Suurem hulk inimesi läheb pankrotti liigse kiindumisega eluproosasse. Ennast aga luulega ruineerida on au. Aga millal rääkisite Sibyl Vane’iga esimest korda?”

„Kolmandal õhtul. Ta mängis Rosalindet. Ma ei võinud muidu kui pidin näitelavale minema. Viskasin talle mõned lilled ja tema vaatas minu poole; vähemalt arvasin ma, et ta seda tegi. Vana juut oli järeleandmatu. Ta oli nähtavasti otsustanud mind näitelava taha viia ja nõnda olin siis lõpuks nõus. Eks olnud see iseäralik, et ma ei tahtnud temaga tuttavaks saada, mis?”

„Ei, mina ei arva mitte.”

„Armas Harry, miks siis?”

„Seda seletan teile mõni teine kord. Nüüd tahaksin aga kuulda tüdrukust.”

„Sibylist? Oo, ta oli nii pelglik ja õrn. Temas on midagi lapselikku. Tema silmad suurenesid otse imestuses, kui ütlesin talle oma arvamise tema mängu kohta, sest tal polnud oma võimest nähtavasti vähematki aimu. Mina arvan, meie mõlemad olime üsna närvilised. Vana juut seisis irvitades tolmuse üldruumi uksel ja tema suust voolas tühiste sõnade rodu meie kahe kohta, kuna aga

  1. Bard – luuletaja, laulik.
99