Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/167

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pas kahvatukollast, kullas pärlendavat viina. „Mina olin ooperis. Teie oleksite pidanud ka sinna tulema. Kohtasin Harry õde, leedi Gwendoleni esimest korda. Olime tema loozhis. Ta on väga võluv; ja Patti laulis jumalikult. Ära räägi koledaist asjust. Kui asjast mitte rääkida, siis pole ta kunagi sündinudki. Ainult väljendus annab asjadele reaalsuse, nagu ütleb Harry. Võiksin ainult tähendada, et ta polnud selle naise ainuke laps. On veel poeg, kena poiss, arvan ma. Kuid tema pole näitelaval. Tema on meremees või midagi selletaolist. Ja nüüd rääkige mulle iseendast ja sellest, mis te maalite.”

„Teie läksite ooperisse?” ütles Hallward väga pikkamisi, pingutatud valutoon hääles. „Teie läksite teatrisse, kuna Sibyl Vane lamas korjusena kusagil räpases toas? Teie võite mulle rääkida teistest naistest, et nemad olnud võluvad, Pattist, et ta laulnud jumalikult – võite rääkida seda veel enne, kui teie armastatud tüdruk on leidnud hauarahugi? Inimene, seda väikest valget keha ootavad ju koledused!”

„Pidage, Basil! Ma ei taha seda kuulata!” karjus Dorian püsti karates. „Ärge rääkige mulle sellest! Mis tehtud, see tehtud. Mis läinud, see läinud?”

„Teie ütlesite eilse kohta läinud?”

„Mis on tõelisel ajahetkel sellega tegemist? Ainult pealiskaudsed inimesed nõuavad aastaid, et vabaneda teatud meeleliigutusest. Inimene, kes valitseb iseend, võib võita valu niisama kergesti nagu leida uue lõbugi. Mina ei taha olla oma tundmuste meelevallas. Mina tahan neid kasutada, neid maitsta ja neid valitseda.”

„Dorian, see on kole! Miski on teid täielikult muutnud. Välimuselt olete täpselt sama imeline poiss, kes tuli iga päev oma pildi maalimiseks minu ateljeesse. Kuid siis

167