Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/168

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

olite lihtne, loomulik, südamlik. Teie olite kõige rikkumatum olend kogu maailmas. Nüüd ei tea ma enam, mis teisse on läinud. Teie räägite, nagu poleks teil südant ega kaastundmust. See kõik on Harry mõju. Seda näen.”

Poiss läks punaseks, ja kuna ta astus akna alla, vaatas silmapilguks välja rohelisse, helkivasse päikeseküllasesse aeda.

„Harryle võlgnen ma palju, Basil,” ütles ta viimaks, „rohkem kui teile. Teie õpetasite mu ainult edevaks.”

„Noh, selle eest olen ma karistatud, Dorian – või ma saan millalgi oma karistuse.”

„Ma ei mõista, mis te sellega mõtlete, Basil,” hüüdis poiss ümber pöördudes. „Ma ei tea, mis te tahate. Mida te tahate?”

„Tahan seda Dorian Gray’d, keda ma maalisin,” vastas kunstnik nukralt.

„Basil,” ütles poiss tema juurde astudes ja kätt talle õlale pannes, „teie tulite liiga hilja. Eile, kui kuulsin, et Sibyl Vane on enda tapnud…”

„Enda tapnud? Armuline taevas! Kas selles pole siis mingit kahtlust?” karjus Hallward ja vahtis hirmunud pilgul poisile näkku.

„Mu kallis Basil! Ega te ometi arva, et see oli labane juhus? Muidugi tappis ta iseenda.”

Vana mees kattis oma näo kätega. „Kui kohutav,” pomises ta ja värin vapustas ta keha.

„Ei,” ütles Dorian Gray, „selles pole midagi kohutavat. See on meie aja suuri romantilisi tragöödiaid. Harilikult elavad näitlejad kõige igapäevasemat elu. Nad on head mehed või truud naised või midagi selletaolist igavat. Teie ju teate, mis ma mõistan keskklasside voorustega ja muude niisuguste asjadega. Kui hoopis teissugune 168