kõrval mahti leidis niisuguste teoste loomiseks, nagu on tema maailmakuulus „Salome” (1892), mille ta kirjutas prantsuse keeles ja niisama hiilgavalt, nagu oleks see ta teine emakeel, „A Florentine Tragedy” ja „La Sainte Courtisane or the Woman Covered with Jewels” (mõlemad lõpetamata) ning suurem luuletöö „The Sphinx” (1894). Tema kaks viimast enne langust ilmunud raamatut, „Phrases and Philosophics for the Use of the Young” ja „Oscariana”, ei sisalda midagi uut, vaid on peaasjalikult teistest teostest kogutud mõttekildude korjandused. Nende eesmärgiks oli ainult raha, mis kirjaniku taskust seda suurema hooga välja voolas, mida ohtramalt seda sisse tuli. W. oli silmapilgule saabunud, kus ta arvas öelda võivat: „Milleks peaksin ma veel kirjutama, kuulsuseks olen juba küllalt teinud.”
Elu sisuks ja ülesandeks oli veel mõnutsemine ja maitsmine, sest selles tundus kogu õnn, kogu unistus. Aga imelikul viisil tõestus kirjanikus tema enda öeldud, alguses nii paradoksaalsena kõlav ütlus: mitte midagi teha olevat raskeim töö. Kuigi hoolega valitud rinnalill pidi olema mõjuvam puhtusest ja süütusest ja kuigi „ilusasti köidetud kaelaside – esimene tõsine samm elus”, ometi ei pidanud ei vaim ega keha sellele „kebjale koormale” vastu. Ei aidanud kergendada kurnavat seisukorda ka see, et kirjanikku veel harva jalgsi kõndimas nähti, vaid aina vuras ta liikudes mõnes sõidukis. Tema eluloo kirjutaja Sherard ütleb tollest ajajärgust rääkides, et nüüd polnud W. enam endine imetlusese. Söögilauas temaga istuda polnud enam lõbus, ennemini piinav. Ta paistnud pondununa. Näost oli taganenud endine vaimsusega õilistatud ilu, ta hiilanud ainult veel materiaalsest hüvest. Ka tema kõne polnud enam endiselt meel-
