Isegi need, kes teda kaua aega ei suutnud tõsiselt võtta, allusid tema kõneldud sõnale, tema häälele ja sätendavaile silmadele. Keegi ütleb oma mälestusis: „Tema ilus hääl laulis ja muutus pehmeks, helisedes keset liigutatud vaikust nagu vioola. See inglane, kes alles hiljuti oli tundunud veidrana, saavutas oma lihtsusega, õigemini – ületas ilmerikkusega inimsoo imelisemad oodid. Paljud meist olid pisarateni liigutatud. Kunagi polnud keegi uskunud, et inimsõnas peituks niisugune ilu.” Keegi teine kinnitab: „Kogu inimsoo ajaloos pole olnud niisugust vestlejat. Tema rääkis ja kõik, kes teda kuulasid, imestasid, miks ei kuula teda kogu maailm.” Ja temal endal polnud suuremat lõbu, suuremat õnne, joovastust, õndsust kui aga kõnelda hulgale. Isegi vangla laatsareti muutis ta hiljem oma sõnadega nagu rõõmsaks pidusaaliks. Vanad kurjategijad ei pääsenud tema hääle ja kõne võluvusest.
Tulundusliku edu ja oma laiema kuulsuse saavutas O. W. eelnimetatud näidenditega. Kunstiliselt on need teosed kogu tema toodangus kõige tühisemad ja nõrgemad. Seda teadis kirjanik isegi. Nende kondikava otsis ta ikka klubis kusagilt ajalehesabast ja valmis kirjutas ta nad harilikult kahe, kolme päevaga. Paiguti on tundmus, et etteasteil pole muud ülesannet kui võimaldada lobisemist ja naljatamist ühel või teisel alal. Kuigi keegi prantslane kirjanikule ette heitis tema näidendite nõrkust, ütles ta: „Ah jaa, minu näidendid on ju muidugi halvad ja mina ise ei pea neist midagi, aga kui te ometi teaksite, kuis tunnevad inimesed neist lõbu.”
Et ka kõige suurem elumaitsmine Wilde’is tõsist kunstnikuhinge ei suutnud üsna summutada, tõendab see, et ta oma kuulsuse ja külluse tipul nimetatud tühja-tähja 16
