Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/184

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

suur itaalia kapp oma fantastiliselt värvitud raamistikuga ja oma tuhmunud kuldehistega, mille ta poisina nii sagedasti oli teinud oma peiduurkaks. Seal seisis ka sametpuust raamatukapp täis murtud nurkadega kooliraamatuid. Selle taga seinal rippus närune flaami gobelään oma luitunud kuninga ja kuningannaga, kes mängisid aias malet, kuna salk kullijäägreid mööda ratsutas, kandes oma raudkinnastel tutiga linde. Kui hästi mäletas ta seda kõike! Iga silmapilk kogu tema üksildasest lapsepõlvest tuli talle siin ringi vaadates meelde. Ta mäletas oma elu laiguta puhtust ja talle paistis hirmsana, et just siia pidi ta peitma selle saatusliku portree. Kui vähe oli ta neil surnud päevil sellest teadnud mõelda, mis teda elus ootab!

Kuid kogu majas polnud ainustki nii kindlat paika uurivate pilkude eest. Võti seisab tema käes ja keegi ei pääse siia sisse. Purpurse katte all võis lõuendile värvitud nägu muutuda tooreks, pondunuks ja räpaseks. Mis sest? Keegi ei võinud teda näha. Tema isegi ei näeks teda. Miks pidigi ta vaatlema oma hinge vastikut raiskumist? Tema säilitas oma nooruse, see oli kõik. Ja pealegi, kas ei võinud tema loomus muutuda paremaks? Polnud mingit põhjust arvata, et ka tulevik peaks olema häbiga kaetud. Armastus ehk tabab teda eluteel ja puhastab ta ning kaitseb teda nende pattude eest, mis erutavad juba praegu tema vaimu ja ihu – kaitseb nende imelikkude ja tänini kirjeldamata pattude eest, mille saladuslikkus andis neile nende peensuse ja kaasakiskuvuse. Võib-olla kaob millalgi punaseilt himurailt huulilt nende julm ilme ja temal avaneb võimalus maailmale näidata Basil Hallward’i meistriteost.

Ei, see oli võimatu. Tund-tunnilt, nädal-nädalalt pidi nägu lõuendil vananema. Ta võis ju pääseda patu inetu- 184