Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/185

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sest, aga aastate inetus jäi temale ikkagi. Palged pidid muutuma õõnsaks ja närtsinuks. Kollased kanavarbad pidid ümbritsema kustunud silmi ja muutma nad hirmsaks. Juuksed pidid kaotama oma läike, suu pidi lahti seisma või olema allavajunud lõuaga, pidi saama rumalailmeliseks või tooreks, nagu on seda vanade inimeste suud. Pidi ilmuma kortsunud kael, külmad sinisoonelised käed, vimmas keha, nagu ta mäletas seda vanaisal, kes oli tema vastu lapsepõlves nii tõre. Pilti tuli varjata. Sinna polnud midagi parata.

„Tooge ta sisse, palun, mr. Hubbard,” ütles ta väsinult ümber pöördudes. „Vabandage, et teid nii kaua kinni pidasin. Mõtlesin millestki muust.”

„Rõõmustan alati, kui puhata võin, mr. Gray,” vastas raamitegija, kes ikka veel lõõtsutas. „Kuhu me ta paneme, sir?”

„Oo, ükskõik kuhu. Siia, sellest aitab. Ma ei taha teda üles riputada. Pange ta seina najale. Tänan.”

„Kas võiks seda kunstiteost näha, sir?”

Dorian võpatas.

„See ei pakuks teile huvi, mr. Hubbard,” ütles ta pidades meest silmas. Ta oli valmis temale kallale kargama ja ta põrandale virutama, kui ta julgeks seda toredat eesriiet tõsta, mis varjas tema elusaladust. „Rohkem ei taha ma teid seekord enam tülitada. Tänan teid väga lahkuse eest, et tulite.”

„Võtke heaks, võtke heaks, mr. Gray. Olen alati valmis teie heaks midagi tegema, sir.”

Ja mr. Hubbard läks kolinal mööda treppi alla, kannul abiline, kes vaatas imestades oma kareda, ebameeldiva näoga tagasi Doriani poole. Kunagi polnud ta kedagi nii imelist näinud.

185