Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/189

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

firenze lauale, mis seisis alati tema voodi kõrval, ja hakkas riietuma lõunasöögiks.

Kell oli juba peaaegu üheksa, kui ta jõudis klubisse, kus ta leidis lord Henry üksinda istumas, näides väga tüdinuna.

„Mul on kahju, Harry,” hüüdis noormees, „aga see on teie enda süü. Teie saadetud raamat võlus mind sedavõrd, et ma unustasin lendava aja.”

„Jah, arvasin kohe, teile peaks ta meeldima,” vastas sõber toolilt tõustes.

„Ma pole ütelnud, et ta mulle meeldib, Harry. Ütlesin – ta võlus mind. Selles on suur vahe.”

„Ah, te olete seda juba märganud?” lausus lord Henry. Ja nad astusid söögituppa.

189