Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/188

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

See oli romaan ilma tegevuseta ja ainult ühe tegelasega: tõepoolest lihtsalt hingeteaduslik uurimus kellestki noorest pariislasest, kes kulutas oma elu katsetega teostada üheksateistkümnendal sajandil kõik kired ja mõttevormid, mis kuuluvad kõigile sajandeile peale käesoleva, ja seega koondada endasse mitmesugused meeleolud, millest maailma vaim aja jooksul läbi käinud, armastades ainult nende kunstlikkuse tõttu neid keeldumusi, millele inimesed oma arutuses nimeks andnud voorus, ja ka neid loomulikke üleastumusi, mida targad inimesed ikka veel nimetavad patuks. Stiil, milles see kõik kirjutatud, oli see imelik lihvitud stiil, mis on täis selgust ja tumedust samal ajal, täis arhaisme, tehnilisi oskussõnu ja nikerdatud lauseid – stiil, mis iseloomustab mõnede prantsuse sümbolistide kooli kuuluvate peenemate kunstnike teoseid. Seal leidus metafoore, mis haruldased nagu orhideed ja niisama peened värvivarjundeis. Meelte-elu oli kirjeldatud müstilise filosoofia sõnadega. Paiguti oli raske mõista, kas lugesid mõne keskaegse pühaku hingevalanguid või praeguseaja patuse haiglast pihtimust. See oli mürgine raamat. Nagu oleks raske viirukisuits hõljunud lehtede kohal ja erutanud aju. Juba paljas lausete voogavus, nende muusika peen ühetoonilisus, kuigi see nõretas mitmekesistest kordumistest ja viimistletult korratud liikuvusest, mõjusid poisisse nagu mõni unelm või unistuse palavik, mis pani ta unustama mööduva päeva ja roomavad varjud, kui ta luges peatüki peatüki järele.

Pilvitu ja ainukese tähega tipitud taevas helkis vaskrohelisena läbi akna. Ta luges sel tumedal valgusel, kuni silmad veel vähegi seletasid. Siis, pärast seda kui teener oli juba mitu korda hilist aega meelde tuletanud, tõusis ta ja läks kõrvalruumi, pani raamatu seal väikesele 188