on nähtavasti eriti määratud neile, kelle hinge vaevab unistustetõbi. Pikkamisi ronivad valged sõrmed läbi eesriiete ja nad näivad värisevat. Mustade fantastiliste kujudena roomavad tumedad varjud toanurka ja lömitavad sinna maha. Väljas liiguvad linnud lehestikus, kostavad inimeste sammud tööle minnes või kinkudelt tuleva ja ümber vaikse maja hiiliva tuule ohked ja nuuksumine, nagu kardaks ta magajaid äratada, kuna ta ometi peab une hüüdma tema purpursest koopast. Üks tume gaasloor teise järele kerkib ja pikkamisi omandavad asjad jällegi vormi ning värvid, ning me näeme hämarikku andvat maailmale tema endise kuju. Kustunud peeglid omandavad jällegi helkja elu ja leegita küünlad seisavad seal, kuhu me nad olime jätnud, ning nende kõrval asub pooleldi lahti lõigatud raamat, mida lugesime, närtsinud lill, mida kandsime ballil, kiri, mida me ei söandanud lugeda või mida oleme lugenud liiga sagedasti. Miski pole nähtavasti muutunud. Ebatõelistest varjudest saabub tõeline elu, mida tunneme. Alustame teda sealt uuesti, kus olime ta lõpetanud, ja meisse poeb tundmus hirmsast paratamatusest, oma jõudu alatasa kulutada samas tüütus tardunud eluharjumuste ringkäigus, või metsik igatsus, et meie silmalaud ometi kord ühel ilusal hommikul avaneksid pimedikus meie rõõmuks ümbermuudetud maailma ees, kus asjadel oleks värske kuju ja värv ning uued saladused, maailma ees, kus oleks minevikul veidi või ei mingit ruumi ja kus puuduks vähemalt teadlikul kujul kohustus või kahetsus, kuna isegi mälestus rõõmudest on segatud kibedusega ja mõtted möödunud naudinguist sisaldavad valu.
Niisuguste maailmade loomises nägi Dorian Gray elu peaülesannet või üht tema peaülesandeist. Ja otsides elamusi, mis oleksid niihästi uued kui ka meeldivad ja
