kus leiduks see õudsuse element, mis on nii omane romantikale, oleks ta ajuti valmis olnud anduma teatud mõtteviisidele, mis – nagu ta tundis – tema loomusele tõeliselt võõrad, alluma nende salajasele mõjule, ja olles nõnda tabanud nende värvi ning rahuldanud oma vaimlikku uudishimu, jätta nad selle imeliku ükskõiksusega, mis pole mitte vastuolus palava loomusega, vaid on tõepoolest selle eeltingimuseks, nagu seda arvavad mõned uuemad hingeteadlased.
Kord liikus tema kohta kuulujutt, ta tahtvat astuda rooma-katoliku usku; ja tõepoolest avaldaski rooma jumalateenistus temale külgetõmbavat mõju. Igapäevane messiohver, tõeliselt kohutavam kui kõik vanaaja ohvrid, erutas teda niihästi oma uhke põlgusega meelelise tõestuse suhtes kui ka oma elementide algelise lihtsusega ning inimtragöödia igavese paatosega, mida ta püüdis sümboliseerida. Ta armastas põlvitada külmal marmorpõrandal ja vaadelda preestrit tema paindumatus lilletatud messikuues pikkamisi liikumas ja valgete kätega loori kõrvaldamas tabernaaklilt või aeg-ajalt kergitamas kalliskividega ehitud laternataolist monstrantsi ühes kahvatu pühitsetud leivaga, mida oleks tõepoolest võinud pidada panis coelestis’eks – inglite leivaks, või näha teda Kristuse kannatuspäevade rõivais murdmas hostiat karikasse ning löömas pattude pärast endale vastu rindu. Peene võluvusega mõjutasid teda suitsvad viirukipannid, mida hõljutasid tõsised poisid oma pitsidega ehitud punastes kuubedes nagu suuri kullatud lilli. Kirikust välja minnes heitis ta pilgu mustadele pihitoolidele ja ta oleks tahtnud nende tumedas varjus istuda ja kuulata mehi ning naisi sosistamas läbi kulunud võre oma tõelist elulugu.
Kuid mitte kunagi ei langenud ta eksitusse takistada 196
