konnas, vaid ka kirjanduses ja need viimased on talle oma tüübi ja loomuse poolest ehk veel lähedasemad ning kindlasti on nende mõju palju arusaadavam. Mõnikord näis Dorian Gray’le, et kogu ajalugu pole midagi muud kui aga tema enda elulugu, mitte just niisugusena, nagu tema teda elanud tegelikult ja ümbruselt, vaid nagu ta tema loonud oma kujutelmades ja nagu ta kujunenud tema ajus ja kirgedes. Talle näis, nagu oleks ta tundnud kõiki neid imelikke ja hirmsaid kujusid, mis on möödunud maailma näitelaval, tehes nii imelisi patte ja peenusse küündivat kurja. Talle tundus, et mingil saladuslikul teel on nende elu tema enda oma.
Selle imelise romaani kangelanegi, mis nii väga mõjutanud tema elu, oli maitsenud samasugust tundmust. Seitsmendas peatükis jutustab ta, kuidas ta loorberiga kroonituna, et teda ei tabaks välk, istunud nagu Tiberiuski Capril aias, lugedes Elephantise häbematuid raamatuid, kuna kääbused ja vaud tema ümber kõndinud ja flöödimängija viirukisuitsetajat pilganud; nagu Caligula oli ta prassinud rohelistes pluusides tallipoistega tallis, ja söönud elevandiluust sõimest ühes kalliskiviehtes hobusega; nagu Domitian oli ta rännanud läbi marmorpeeglitega kaetud koridori, otsides eksivate silmadega helki pistodalt, mis pidi lõpetama tema elu, ja kannatades elutüdimust, seda hirmsat taedium vitae’d, mis on nende osa, kellele elu ei keela midagi; läbi lihvitud smaragdi oli ta piilunud Circuse punastele tapapinkidele ja siis pärlidest ja purpurist kanderaamil hõberaudadega hobueeslite kantuna liikunud läbi Granaadi tänava Kuldmaja poole, kuuldes inimesi karjumas keiser Nerot; nagu Elagabulus maalinud ta oma näo värvidega ja kedranud naiste keskel ning toonud kuu Kartaagost ning pannud ta päikesega müstilisse abiellu. 210
