käes hoidis ta lille, pahemas emailitud valgeist ja punaseist roosidest kaelaehet. Tema kõrval laual seisis mandoliin ja õun. Oma väikestel teravaninalistel kingadel kandis ta suuri rohelisi topse. Dorian tundis tema elu ja oli kuulnud imelikke lugusid, mida räägiti ta armukestest. Oli ehk temas midagi ka selle naise loomusest? Need ovaalsed raskelaulised silmad näisid uudishimulikult teda vahtivat… Ja seal see George Willoughby oma puuderdatud juuste ja fantastiliste ilumärkidega. Kui kurjalt ta vaatas! Nägu oli sünge ja tume ja iharad huuled olid nagu põlguses kokku litsutud. Peened pitskrooked langesid kõhnadele kollastele kätele, mis ägasid sõrmuste koorma all. Tema oli olnud kaheksateistkümnenda sajandi moejünger ja noorpõlves lord Ferrar’i sõber. Ja kuis oli lugu lord Beckenhamiga, selle printsregendi kaaslasega tema elu metsikumal ajajärgul, kes oli tal üheks tunnistajaks abiellumisel mrs. Fitzherbert’iga? Kui uhke ja kena ta oli oma kastanikarva lokkide ja väljakutsuva seisanguga! Missugused kired oli see talle pärandanud? Maailm oli teda autuks pidanud. Tema oli olnud juhiks Carlton House’i prassinguil. Sukapaela ordutäht säras tema rinnal. Tema kõrval rippus ta naise näopilt – kahvatu, õhukesehuuleline naine mustas. Ka tema veri pidi Dorianis liikuma. Kui imelik see kõik oli! Ja tema ema oma leedi Hamiltoni näoga ja oma niiskete veinikarva huultega – mis ta temalt oli pärinud, ka seda teadis ta. Temalt oli saanud ta oma ilu ja kire teiste ilu vastu. Ema naeris talle vastu oma lahtises bakhandi ülikonnas. Tema juustes olid viinapuulehed. Midagi purpurset voolas käes hoitavast karikast. Ihuvärv oli pildil luitunud, kuid silmad olid alles imelised oma sügavuse ja särava helgiga. Nad näisid järgnevat talle igale poole.
Kuid inimesel on esivanemad mitte ainult oma sugu-
