jumalateenistuseks; Charles VI, kes jumaldas nii metsikult oma venna naist, et teda keegi pidalitõbine hullumeelsuse eest hoiatas, ja kes siis, kui ta aju oli muutunud haigeks ning imelikuks, võis vaigistust leida ainult saratseenlaste mängukaartidest, millele olid maalitud Armastuse, Surma ja Hullumeelsuse kujud; ja oma mukitud vammuses, kalliskivistatud mütsis ning karusõraliste lokkidega Grifonetto Baglioni, kes tappis Astorre tema mõrsjaga ja Simonetto tema kannupoisiga ja kelle ilu oli niisugune, et kui ta surevana lamas Perugia kollases piazzas, siis pidid need, kes teda vihkasid, pisaraid pühkima, ja Atalanta, kes oli ta neednud, pidi teda õnnistama.
Selles kõiges oli õudne võluvus. Ta nägi neid öösiti ja päeval erutasid nad tema fantaasiat. Renessanss tundis imelikke mürgitusviise – mürgitusi kiivri ja põleva tõrvikuga, tikitud kinda ja kalliskivistatud lehvikuga, kullatud lõhnaklaasikese ja merivaigust keega. Raamat oli Dorian Gray mürgitanud. Oli silmapilke, mil ta nägi kurjas ainult vormi, mille kaudu ta võis teostada oma ilumõiste. 212
