KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
See oli üheksandal novembril, tema kolmekümne kaheksanda sünnipäeva eelõhtul, nagu ta seda nii sagedasti meenutas hiljem.
Ta oli kella üheteistkümne paiku koduteel lord Henry juurest, kus ta oli lõunat söönud, ja oli enda mässinud raskesse kasukasse, sest ilm oli külm ja udune. Grosvenori platsi ja South Audley tänava nurgal möödus temast mees kiirel sammul, halli mantli krae ülal. Käes kandis ta reisipauna. Dorian tundis mehe ära. See oli Basil Hallward. Doriani valdas imelik hirm, millele ta seletust ei leidnud. Ta ei avaldanud mingit märki, et ta tema ära oleks tundnud, ja läks ruttu oma maja poole edasi.
Kuid Hallward oli teda tähele pannud. Dorian kuulis, kuis ta esiti kõnnil peatus ja siis temale järele ruttas. Mõne minuti pärast puutus kunstnik tema kätt.
„Dorian! Missugune õnnelik juhus! Ootasin teid teie raamatukogus kella üheksast saadik. Lõpuks hakkas mul teie teenrist kahju ja lahkudes käskisin tal magama minna. Kesköise rongiga sõidan Pariisi ja enne ärasõitu tahtsin eriti just teid näha. Kui te minust mööda läksite, arvasin, et see peaks olema teie või vähemalt teie kasukas. Ometi polnud päris kindel. Kas teie mind ei tundnud?”
