„Nagu näete, tegi teie teener mulle siin õige koduseks, Dorian. Ta andis mulle kõik, mis vajasin, isegi teie kuldotsalisi sigarette. Ta on väga vastutulelik olend. Mulle meeldib ta palju rohkem kui see prantslane, kes oli teil varem. Muu seas, mis sai sellest prantslasest?”
Dorian kehitas õlgu.
„Vististi abiellus ta leedi Radley teenijaga ja seadis selle Pariisis kohale kui Londoni õmblejanna. Kõik inglise oma on seal praegu moes, nagu ma kuulen. See on prantslastest väga rumal, eks ole? Kuid, teate, ta polnud sugugi halb teener. Ma ei armastanud kunagi teda, aga ette heita pole mul temale midagi. Sagedasti kujutled endale asju, mis on päris võimatud. Tema hoidis väga minu poole ja näis lahkudes väga kurb olevat. Soovite ehk veel konjakit soodaveega? Või meeldib teile rohkem reinvein seltersiga? Mina joon alati viimast, kõrvalruumis peab seda tingimata leiduma.”
„Tänan, ma ei sooviks enam midagi,” ütles kunstnik ja võttis mütsi peast ning mantli seljast ja viskas nad reisipaunale, mille ta oli paigutanud nurka. „Ja nüüd, mu kallis sõber, tahan teiega tõsiselt rääkida. Ärge kortsutage nõnda kulmu. Seega teete asja mulle ainult raskemaks.”
„Mis siis õige lahti on?” hüüdis Dorian pahaselt ning laskus sohvale. „Loodan, see pole ometi minust. Endast olen ma täna tüdinud. Tahaksin keegi teine olla.”
„See puutub just teisse,” vastas Hallward oma tõsisel, sügaval häälel, „ja ma pean seda teile ütlema. Ma pean teid ainult pool tundi kinni.”
Dorian ohkas ja süütas sigareti.
„Pool tundi!” pomises ta.
„Ma ei nõua teilt palju, Dorian, ja ainult teie enda
