pärast räägin ma. Minu arvates peate teie ometi kord teada saama, et teie kohta räägitakse Londonis kõige hirmsamaid asju.”
„Mina ei taha sellest midagi teada. Skandaale teistest armastan ma, aga skandaalid iseenda kohta ei huvita mind. Neil puudub uudsuse sarm.”
„Need peavad teid huvitama. Iga dzhentlmen peab oma heast nimest huvitatud olema. Te ei taha ometi, et inimesed teist räägivad kui alatust ja langenust. Muidugi on teil oma seltskondlik seisund, rikkus ja muud niisugused asjad. Kuid seltskondlik seisund ja rikkus pole veel kõik. Pidage meeles, mina neid kuulujutte ei usu. Vähemalt ei või ma neid uskuda, kui ma teid näen. Patt on asi, mis kirjutab inimese näkku. Teda ei saa varjata. Inimesed räägivad mõnikord salapahedest. Niisuguseid asju pole olemas. On rikutud inimesel mõni pahe, siis ilmutub see kohe tema suujoontes, rippuvais silmalaugudes, isegi tema kätevormis. Keegi, kelle nime ma ei taha nimetada, kuid keda teie tunnete, tuli mineval aastal minu juurde, et mina maaliksin tema portree. Mina polnud teda kunagi varem näinud ja polnud siis veel midagi temast kuulnud, küll aga nii mõndagi sest ajast saadik. Ta pakkus haruldaselt suure summa. Mina andsin eitava vastuse. Tema sõrmede kujus oli midagi, mida ma vihkan. Tean, mul oli kõiges õigus, mis ma temast oletasin. Tema elu on hirmus. Teie aga, Dorian, oma puhta, särava, süütu näoga ja oma imelise rikkumata noorusega – teie kohta ei või ma midagi halba uskuda. Aga ma näen teid väga harva ja enam kunagi ei tule te minu ateljeesse, ja kui ma nõnda teist eemal seisan ning kuulen kõiki neid inetuid asju, mis inimesed teist sosistavad, siis ei tea ma, mis öelda. Miks on see nõnda, et hertsog v. Berwick’i taoline mees sealt klubiruumist lahkub, kuhu 216
