„Minu hinge nägema!” lausus Dorian Gray sohvalt karates ja hirmust peaaegu valgeks muutudes.
„Jah,” vastas Hallward tõsiselt, sügav kurbus hääles, „peaksin teie hinge nägema. Kuid ainult jumal võib teda näha.”
Kibe irvitus pääses noorema mehe huulilt.
„Täna õhtul peate teda oma silmaga nägema!” hüüdis ta ja võttis lambi laualt. „Tulge: see on teie enda kätetöö. Miks ei peaks teie teda nägema? Kui heaks arvate, võite maailmale pärast kõik öelda. Ükski ei usuks teid. Ja kui teid ustaks, siis armastataks mind selle eest veel rohkem. Mina tunnen oma aega teist paremini, kuigi teie temast nii tüütavalt lobisete. Tulge, ütlen ma. Teie olete raiskumusest juba küllalt vaterdanud. Nüüd saate teda näost näkku näha.”
Uhkusehullustus kõlas igas sõnas, mis ta rääkis. Poisikesliku häbematusega lõi ta jalga vastu põrandat. Ta tundis kohutavat rõõmu mõttest, et veel keegi teine peaks tema saladust tundma ja et just see mees, kes maalis selle portree ja oli kogu tema häbi algpõhjuseks, pidi koormama enda kogu eluks oma teo vastiku mälestusega.
„Jah,” jätkas ta temale lähemale astudes ja vaatas otseteed tema tõsistesse silmadesse, „mina näitan teile oma hinge. Teie näete seda, mida võib teie arvates näha ainult jumal.”
Hallward põrkas tagasi.
„See on jumalateotus, Dorian!” hüüdis ta. „Teie ei peaks niisuguseid sõnu rääkima. Need on hirmsad ja neil pole mingit mõtet.”
„Arvate?” naeris Dorian uuesti.
„Ma tean seda. See aga, mis ma teile täna ütlesin, oli ainult hästi mõeldud. Te teate ju, ma olen ikka olnud teie truu sõber.” 220
