juures elada. Peale selle on veel teised lood, nimelt – teid olevat nähtud hämarikus välja ronivat hirmsaist majadest ja valerõivais hiilivat Londoni räpasemaisse urgastesse. On see tõsi? Võib see tõsi olla? Esimest korda sellest kuuldes naersin ma. Nüüd aga paneb see mind juba värisema. Kuidas on lugu teie majaga maal ja mis elu olete seal elanud? Dorian, te ju teate, mis teist räägitakse. Mul pole ometi vaja teile kinnitada, et ma ei taha teile hakata jutlust pidama. Mäletan, et Harry millalgi ütles, et igaüks, kes muutub silmapilgukski asjaarmastajaks vaimulikuks, lubab alati mitte jutlustada ja murrab siis kohe oma sõna. Noh, hea siis küll, mina tahaksin teile jutlustada. Mina tahaksin, et elaksite niisugust elu, mis paneks inimesed teid austama. Mina tahaksin, et teil oleks puhas nimi ja hea kuulsus. Mina tahaksin, et loobuksite neist hirmsaist inimesist, kellega te läbi käite. Ärge kehitage nõnda oma õlgu. Ärge olge nii ükskõikne. Teil on imeline mõju. Tarvitage seda heaks, mitte kurjaks. Öeldakse, et teie rikute igaühe, kellega tutvute lähemalt, ja et olevat küllalt teie astumisest kuhugi majja, kui juba teie kannul kõndivat mingisugune häbi. Mina ei tea, on see nii või mitte. Kuidas võiksingi seda teada. Aga nõnda räägitakse teist. Mulle on asju räägitud, milles võimatu kahelda. Lord Gloucester oli Oxfordis minu paremaid sõpru. Ta näitas mulle kirja, mille oli saatnud temale ta naine oma üksildaselt surmavoodilt Mentone suvilas. Teie nime mainiti seal ühenduses kõige hirmsamate pihtimustega, mida ma kunagi lugenud. Mina ütlesin temale, et see on rumalus, et mina tunnen teid läbi ja läbi ja et teie ei saa kunagi millegi niisugusega toime. Aga tunnen ma siis teid? Küsisin endalt, kas tunnen? Enne kui sellele võiksin vastata, peaksin teie hinge nägema.”
